Suguvõsa. Asi, millest maailm üritab luua soovkujutelma, et tegemist on laiendatud emaüsaga, mis on armastav, kaitsev ja hooliv. Tegelikult on sarnasuseks rohkem see, et on kitsas ja pisut ahistav olla. Jalga lasta pole viisakas ja mingisugusel lollakal kombel oled ikka seotud ja sutsu sõltuv, ka siis, kui üldse ei tahaks.

Minule meeldib oma suguvõsast kõige rohkem nimi. See on ilus, kõlab hästi ja peeglisse vaadates on minu nägu. Muus mõttes olen ma igati rahul sellega, et oma sugulasi näen ma harva. Neist suurt midagi ei tea. Enamust nõbude lastest pole vist kunagi näinud ja neid, keda olen ma tänaval ära ei tunneks. Pole mingisugust erilist ühtsusetunnet ja keegi kassikullast armastuse näitamiseks teatrit ei tee ka. Samas vahel, päris harva, viisakalt kohvitassi taga törts juttu ajada on isegi meeldiv. Pole sellist pingutatud äraolemist. Lihtsalt kena suhtlus. Näitemänguta.

Minu teine suguvõsa on hoopist teisest puust. See on selline matside võsateater peene kadakasaksluse lisandiga. „Sugulastega tuleb hästi läbi saada“ Mul iga kord kukub süda kummikusäärde ja sealt edasi poriloiku, kui jälle hakkab see poliitkorrektne möla mööda teid või teisi minuni tüürima. Kõik on võlts, keegi ei hooli, aga enamus on nagu viielised tuupurid, kes on valmis „eeskujuliku“ eest vahet pole mida omaks võtma. Vaimsed prostituudid. Kõik uudised kantakse edasi nagu süüfilis.

Põhjusel, et hoolimine on pigem näiline ja suhtlus iseenese ego upitamine, pole mul soovi ennast nende sekka arvata. Mul pole erilist kommet kellegi elutuba, tubli naist, töökat meest, poolviielisi lapsi ja „mitte tugitooli kraapivat kassi“ kiita, ning sinna vahele pista kõige eredamaid detaile oma eraelust, et vastastikusel silitusmaratonil ka osa saada ja mujalt kuuldud magusamaid detaile edasi kanda. Selleks neid sugulasi küll tarvis pole. Tahaks rohkem hoolida otse ja ausalt neist, kes on mulle hingelähedased ja mitte midagi kuulda neist, kes minu südant ei kõneta.  

Mürkjas taevas, viimased päikesekiired enne vihma, lõhnavad pärnad. Sean ennast vaatemänguks sisse päevinäinud kirjutuslaual. Parim koht maailma jälgimiseks, parim koht pikkadeks vestlusteks ja kahtlemata parim koht kirjutamiseks- tegevuseks, mida ma kord nii armastasin, aga mille ma maailma nüristumise, kurjuse, kurbuse ja pettumuste vahel triivides maha surusin ja lõpuks hülgasin. Hülgasin ainsa asja, mis võimaldas osta ennast sisemiselt vabaks...
Esimesed vihmapiisad, nii rasked, harvad. Tundub, nagu need võiksid mööduda? Petetud lootused. Ka viimane lootusekiir päikesepaistele kaob üha tihenevas sajus. Maailm muutub pimedamaks. Kujutlen ennast randa. Kui palju tugevam oleks see emotsioon...Lihtsalt lamaks seal liival, läbimärjana, vaadates lõputuhalli taevast ja eemal sähvivaid piksenooli. Olla osa stiihiast. Mingi kibemagus olemus on sel.
Mina, mina aga istun toas. Soe, turvaline, plass. Surun selja vastu seina, kallutan pead pisut avatud akna poole ja sirutan jalad aknalauale. Äike on kohale jõudnud. Tunnen, kuidas sein minu selja vastas väriseb. Hunnik betooni ja nii ebakindel, kaduv. Miski siin elus pole kindel. Asi, mida me oma lastele ei räägi, aga pärast mille mõistmist oleme astunud suure sammu lähemale täiskasvanuks olemisele....
Täiskasvanud olemine, küsimus, mis mind vaevab. Mis see üldse õigupoolest on? Olles õppinud olema süsteemile alluv, vähese arvamuse, pisut kõvera selgroo, suurte hirmudega näilistele võludele orienteeritud kodanik? Elame magalates, oleme haiged ja õnnetud. Ja oleme täiskasvanud. Vahel mulle tundub, et täiskasvanuks saamine tähendab oma loovuse uinutamist, isekuse ja ego võidukäiku, empaatia seljatamist, võidujooksu klantspiltide ja teistele meeldivuse nimel, kuid,,,oh jumal küll, miks? Eks ta kellelegi kusagil kasulik ole, kui inimene ei mõtle. Loeb ja aru ei saa, Näeb, aga ei näe ka. Lihtsalt keeruline on hoida tasakaalu selle loll-targa inimese vahel, kes suudaks masinaid taltsutada ja uusi luua, kuid ei tahaks suuremaid süsteeme lammutada.
Mina, eks ma olen ise samasugune loll-tark. Pooliku informeeritusega, häiritud päris ja poolmuredest, ning omades vahel üleüldist soovimatust millestki midagi teada. Õnneks on info tarbimine pisut narkootilise mõjuga ja kipub sõltuvust tekitama. Tuleb lihtsalt tähele panna, et oleks ikka "väärt kraam". Tahaks ju ikka pisut teada, mida "kõik" teavad.  Õnneks on siisnkohal vastumürk olemas ja selleks on vähese väärtusega infoallikad ise, mis pimestavad oma "uudistega" sedavõrd, nagu pimedas öös rekkajuht, kellele sa "oih, ups" meetodil täistulesid näkku lased. Jah, paras. Unelev idioot olla ei tasu.
Raheterad kõlisevad vastu akent langedes. Naasen kusagile poolele teele oma eelmiste mõtete juurde. Neid on nii palju, et ma kardan unustada... Ma väiksena kogusin lõhnu ja vaateid. Istusin kartulikeldris ja ahmisin endasse seda iseloomulikku lõhna, nautisin kaasikut pärast vihma, maasikaid, kuslapuud, roose. Kaisutasin kassipoegasid ja koerakutsikaid, et mäletada nende lõhna, et tunda nende pehmust mu sõrmedes ka kauges tulevikus. Isegi bensiini valamine mootorsaagi on jätnud ilusa mälestuse. Härmas koolitee, kaardus toomingad, lõputud võililleväljad, päikesetõusud ja tillukesed ulakused palistatuna kõige eelneva vahele.
Inimese kehal on fantastiline mälu...Neid hetki saab talletada ka nüüd olles natukene suurem ja pisut vanem. Väiksem kiirus võib päästa elu või võita mälestuse.
Vihm on lakanud. Pärnad tilguvad vihmast, päike otsib oma teed pilvede vahel ning esimene kajakas liugleb üle taeva...

Õrn kohviaroom hiilib mööda öist tuba ringi. Tekib ja kaob. Annab elusa tunde. Ma ei pea seda materjali endale vereringesse saama, kuid mulle meeldib avatud pakk kohvi riiuliavarustes, mis mõjub kõvasti paremana, kui supermarketi keemiline lõhnakokteil, mida müüakse õhuvärskendaja siltide all. Mulle meeldivad päris ehtsad lilled. Sellised, mis elavad ja hingavad. Reageerivad. Meeldib mööbel, mis on tehtud läbi ja lõhki puidust. Selline, mida saaks kolm inimpõlve kasutada. Lauad, millel võib tantsida, magada ja süüa...ning kapp, mille riiulid sisse ei kuku...ja metall, aga mitte see ilge hõbeaerosool, mida keegi metallilaadsele asjale peale laseb, ning läikivana moeharakatele maha parseldab.

Edasi võiks suunduda toidu juurde. Päris liha palun...mitte seda keeduvorsti asja, mida pohmakaga pitsa peale panna kannatab eeldusel, et on palju ürte ligi. Päris piima, mitte sinist vett, mida linnarahvas poest ostab...kui kehvaks läheb, siis nii tõega, et võib kassigi hinge ära viia, aga kass on tark elukas ja solki ei tarbi. Päris õunu, mitte Jonagoldi, mis näeb välja nagu see, mille pärast noorpaar Adam ja Eva kommipoest välja tõsteti, kuid seest tegelikult pahatihti üldse mädanenud on. Kuidagi oma välisele vastavalt ei meki. Tomatit võtaks ka, kodumaist. Tomat on jumalikult hea vili, aga peab leppima tõsiasjaga, et talvel toidu nime produkt ei kannata. 

Lõpuks. Võtaks päris inimesi. Sisemise toimiva eetikakoodeksiga, arutlevaid, mõtlevaid, perspektiivitundega olendeid, tänu kellele on alles maailm, kuhu ma oma lapselaste kapi võin pärandada...

Kolm grammi labasust on minu peene preili malli sisse sadanud, nagu kutsumata külaline muiste. Vandunud olen ma alati. Mäletan, kui lapsepõlves sõbral külas olles üks "kurat" üle huulte lipsas. Mõistagi sain ma oma eksitusest aru, kui kõik ümberingi vait jäi. Nii vait, et isegi õhk ähvardas seisma jääda, ehk isegi mind maadligi suruda. Ma isegi punastasin vist pisut. Sõbra ema oli näost valge ja luges mulle moraali. Tema lapsed kuulsid vandumist tihti, aga neile oli keelatud midagi nii jõledat üle oma roosade huulte poetada....ja siis tulin mina. Ehehhh. Ütleme, et rohkem ma ei söandanud maakate "kõrgklassi" oma nurjatu mõttemaailmaga häirida. Veel umbes 10 aastat ei söandanud, aga see on juba teine ooper.
Nüüd, olles oma elu parimas vanuses, vähemalt nii ma arvan, olen ma hakanud siseringis ropendama. Ei, mitte nagu viimane matsiplika, aga vahest tundub mulle lihtsalt, et mul ei ole ühtegi paremat sõna. Midagi, mis väljendaks minu suurt jälestust, tülgastust, jäledustunnet, viha...ja siis tuleb kõik see, mida ma häbenen otsekohe, kui kuulen oma häält seda mõttetut sõna maailma poole teele saatmas. Jah, ma tegelikult pole labane...või ikka olen, kuidas seda maailmale selgitada?! Tegelikult ei taha enam üldse midagi maailmale selgitada. Tahangi oma läbipaistva pluusiga päikeseloojangusse kõndida oma lemmiklaulu ümisedes lollakas naeratus näol. Mulle peaaegu isegi meeldib, kui kurjad vanamutid ja moraalijüngritest emad mind vihmavarjuga väiksemaks ja kahjutumaks torgata tahaksid.

Kevad tuleb. Loodus kutsub. Vägisi paneb naeratama. Lihtsalt see hele taevatäht Päike teeb maailma nii ilusaks. Krookused õitsevad ja pungad on puhkemas. Jalutasin eile kesklinnas ühest haledast laga täis krundist mööda, mis oli paksult takjaõisi täis. Ma tean küll, et pole ühiskondlikult heakskiidetud armastada umbrohtu, aga mulle nad meeldivad. Pisut metsikud varased ärkajad...

Homme sa vaata inimesi...

Inimene. Ilus sõna. See justkui teeks sinust kellegi. Kellegi väärtusliku, kuuluva, osa millestki. Osa süsteemist, mis sind piinab, kurnab ja sandistab. Meil räägitakse vabariikidest, vabadusest, kodanike kohustustest ja õigustest...ja...ja tegelikult on see rohkem illusioon. Täiskasvanute muinasjutt. Lapsed avastavad ühel hetkel, et tuhkatriinut ei eksisteeri ja täiskasvanud, et nad jahvatatakse süsteemi hammasratase vahel pulbriks, sest tegelikult pole nad muud, kui ühik, osa statistikast. Maksumaksja. Äraaetud hobune, lihtsalt vähesed oskavad või julgevad mõelda, et neist äraaetud saavad...tegelikult enamus ei taha sedagi tunnistada, et nad mitte ei istu tribüüni ääres ja ei pane panuseid, vaid ikka ongi need igavad vahtuaetud traavlid. Ja need traavlid...mis saab sinust, kui sind enam suurele süsteemile tarvis ei ole?

Käisin kultuurirännakul keskturul. Polnud otsest plaani sinna minna, aga kui ühel hetkel turuväravale ohtlikult lähedale jalutasin, siis hakkas mind painama teatav uudishimu. Keset linna seisis hoopis teine maailm. Piinatud nägudega ahelsuitsetajatest mitte-nii-ilusa lilla huulevärviga endised esikaunitaridest turumüüjad, kes mind nagu võõrobjekti nende süsteemis piidlesid, Nägin kõige koledamaid lipendavate õmblustega hiina jopesid 200€ hinnaga. Ei tea, kas tõepoolest keegi selle lambaunenäo, mis tõenäoliselt teist hooaega õnnetult iga ilmaga riidepuul kõlgub ka kord ära ostab? Samas on elu näidanud, et igale eriti jaburale tootele on olemas mitte vähem jaburam klient...

Otseloomulikult saab sealt turult ka vanakooli sidrunilõhnalist(maitselist?) odekolonni, maiustusi otse Peterburi linnast, hapukurki ja kusagilt tagumisest nurgast ehk ka tädi Maali käpikuid. 

Pean tunnistama, et see turg oli minu jaoks rohkem nagu viimaseid hingetõmbeid tegev rauk. Ehk suvel saab ta oma teise nooruse tagasi...kuigi ma kardan, et see turukultuur kaob koos selle põlvkonnaga, kes seal oma õnnetut aega surnuks löömas käib ja turjal oma 70 eluaastat omab. Mida meie, noored, turukultuurist ka teame...