Õrn kohviaroom hiilib mööda öist tuba ringi. Tekib ja kaob. Annab elusa tunde. Ma ei pea seda materjali endale vereringesse saama, kuid mulle meeldib avatud pakk kohvi riiuliavarustes, mis mõjub kõvasti paremana, kui supermarketi keemiline lõhnakokteil, mida müüakse õhuvärskendaja siltide all. Mulle meeldivad päris ehtsad lilled. Sellised, mis elavad ja hingavad. Reageerivad. Meeldib mööbel, mis on tehtud läbi ja lõhki puidust. Selline, mida saaks kolm inimpõlve kasutada. Lauad, millel võib tantsida, magada ja süüa...ning kapp, mille riiulid sisse ei kuku...ja metall, aga mitte see ilge hõbeaerosool, mida keegi metallilaadsele asjale peale laseb, ning läikivana moeharakatele maha parseldab.

Edasi võiks suunduda toidu juurde. Päris liha palun...mitte seda keeduvorsti asja, mida pohmakaga pitsa peale panna kannatab eeldusel, et on palju ürte ligi. Päris piima, mitte sinist vett, mida linnarahvas poest ostab...kui kehvaks läheb, siis nii tõega, et võib kassigi hinge ära viia, aga kass on tark elukas ja solki ei tarbi. Päris õunu, mitte Jonagoldi, mis näeb välja nagu see, mille pärast noorpaar Adam ja Eva kommipoest välja tõsteti, kuid seest tegelikult pahatihti üldse mädanenud on. Kuidagi oma välisele vastavalt ei meki. Tomatit võtaks ka, kodumaist. Tomat on jumalikult hea vili, aga peab leppima tõsiasjaga, et talvel toidu nime produkt ei kannata. 

Lõpuks. Võtaks päris inimesi. Sisemise toimiva eetikakoodeksiga, arutlevaid, mõtlevaid, perspektiivitundega olendeid, tänu kellele on alles maailm, kuhu ma oma lapselaste kapi võin pärandada...