Kolm grammi labasust on minu peene preili malli sisse sadanud, nagu kutsumata külaline muiste. Vandunud olen ma alati. Mäletan, kui lapsepõlves sõbral külas olles üks "kurat" üle huulte lipsas. Mõistagi sain ma oma eksitusest aru, kui kõik ümberingi vait jäi. Nii vait, et isegi õhk ähvardas seisma jääda, ehk isegi mind maadligi suruda. Ma isegi punastasin vist pisut. Sõbra ema oli näost valge ja luges mulle moraali. Tema lapsed kuulsid vandumist tihti, aga neile oli keelatud midagi nii jõledat üle oma roosade huulte poetada....ja siis tulin mina. Ehehhh. Ütleme, et rohkem ma ei söandanud maakate "kõrgklassi" oma nurjatu mõttemaailmaga häirida. Veel umbes 10 aastat ei söandanud, aga see on juba teine ooper.
Nüüd, olles oma elu parimas vanuses, vähemalt nii ma arvan, olen ma hakanud siseringis ropendama. Ei, mitte nagu viimane matsiplika, aga vahest tundub mulle lihtsalt, et mul ei ole ühtegi paremat sõna. Midagi, mis väljendaks minu suurt jälestust, tülgastust, jäledustunnet, viha...ja siis tuleb kõik see, mida ma häbenen otsekohe, kui kuulen oma häält seda mõttetut sõna maailma poole teele saatmas. Jah, ma tegelikult pole labane...või ikka olen, kuidas seda maailmale selgitada?! Tegelikult ei taha enam üldse midagi maailmale selgitada. Tahangi oma läbipaistva pluusiga päikeseloojangusse kõndida oma lemmiklaulu ümisedes lollakas naeratus näol. Mulle peaaegu isegi meeldib, kui kurjad vanamutid ja moraalijüngritest emad mind vihmavarjuga väiksemaks ja kahjutumaks torgata tahaksid.