Käisin kultuurirännakul keskturul. Polnud otsest plaani sinna minna, aga kui ühel hetkel turuväravale ohtlikult lähedale jalutasin, siis hakkas mind painama teatav uudishimu. Keset linna seisis hoopis teine maailm. Piinatud nägudega ahelsuitsetajatest mitte-nii-ilusa lilla huulevärviga endised esikaunitaridest turumüüjad, kes mind nagu võõrobjekti nende süsteemis piidlesid, Nägin kõige koledamaid lipendavate õmblustega hiina jopesid 200€ hinnaga. Ei tea, kas tõepoolest keegi selle lambaunenäo, mis tõenäoliselt teist hooaega õnnetult iga ilmaga riidepuul kõlgub ka kord ära ostab? Samas on elu näidanud, et igale eriti jaburale tootele on olemas mitte vähem jaburam klient...

Otseloomulikult saab sealt turult ka vanakooli sidrunilõhnalist(maitselist?) odekolonni, maiustusi otse Peterburi linnast, hapukurki ja kusagilt tagumisest nurgast ehk ka tädi Maali käpikuid. 

Pean tunnistama, et see turg oli minu jaoks rohkem nagu viimaseid hingetõmbeid tegev rauk. Ehk suvel saab ta oma teise nooruse tagasi...kuigi ma kardan, et see turukultuur kaob koos selle põlvkonnaga, kes seal oma õnnetut aega surnuks löömas käib ja turjal oma 70 eluaastat omab. Mida meie, noored, turukultuurist ka teame...