Mulle meeldib öine linn. Meeldib, kuidas kontsade õrnad löögid vastu asfalti läbi talvise karguse aegruumi kaugust mõõdavad. Meeldib, kuidas pimedas pargis raagus puud tänavalaternate saatel õõtsuvad, Nähes üksikuid inimesi kaasteelistena elurägastikus okaslt oksale turnimas. Nähes tänaval nende olemuse varje, varje nagu maailvad majad ja põõsad, selliseid varje maalime meiegi. Kuju annab, kuid tõe jätab enesele.

Keegi tuleb vastu, algul üsna ähmane,,,nii kauge. Täiesti tundmata, sammub aina lähemale, otse vastu. Muudame suunda, mõlemad pisut ebakindlalt nägemata ette teise valitud samme. Jõuame vastakuti, peaaegu ja vaatame teineteisele silma, ainult hetkeks. Juba kaugeneme. Ei näe üksteist enam iial. Niimoodi kõnnime me mööda paljust-halvast ja heast. Ei teagi, kas see on...halb või hea?

....Ja ka siis, kui jäine tuul sasib minu juukseid kottpimedas Tallinna öös keset paadunud pätte, alaealisi prostituute tahaks ju kangesti uskuda headusse.

Ja nii ta algab

Ei ole see mulle esimene ja kardetavasti ka mitte viimane blogi. Eelmised elasid oma elu ära. Põlesid läbi. Muutusid vastikuks, valusaks ja kurnavaks nagu vesivill kannal, millele justnagu peaks tähelepanu pöörama, aga ei taha.
Puhkasin pisut. Hoidsin oma sõrmed kiivalt klaviatuurist eemal ja kasutasin oma mõtete avaldamiseks tinti ja paberit. Kasutan nüüdki, aga olen hakanud vaikselt igatsema kirjutamist kusagile mujale, kui ainult oma hinge.
Ma ei tea veel, mis sellest siin saab. Ei tea, kuidas ma tolle blogi üles ehitan, ei tea, millest kirjutan. Ma lasen tal vaikselt käima õppida ja siis jooksku, kuhu iganes soovib. Vaba hing. Lenda.