Ei ole see mulle esimene ja kardetavasti ka mitte viimane blogi. Eelmised elasid oma elu ära. Põlesid läbi. Muutusid vastikuks, valusaks ja kurnavaks nagu vesivill kannal, millele justnagu peaks tähelepanu pöörama, aga ei taha.
Puhkasin pisut. Hoidsin oma sõrmed kiivalt klaviatuurist eemal ja kasutasin oma mõtete avaldamiseks tinti ja paberit. Kasutan nüüdki, aga olen hakanud vaikselt igatsema kirjutamist kusagile mujale, kui ainult oma hinge.
Ma ei tea veel, mis sellest siin saab. Ei tea, kuidas ma tolle blogi üles ehitan, ei tea, millest kirjutan. Ma lasen tal vaikselt käima õppida ja siis jooksku, kuhu iganes soovib. Vaba hing. Lenda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar