Õrn kohviaroom hiilib mööda öist tuba ringi. Tekib ja kaob. Annab elusa tunde. Ma ei pea seda materjali endale vereringesse saama, kuid mulle meeldib avatud pakk kohvi riiuliavarustes, mis mõjub kõvasti paremana, kui supermarketi keemiline lõhnakokteil, mida müüakse õhuvärskendaja siltide all. Mulle meeldivad päris ehtsad lilled. Sellised, mis elavad ja hingavad. Reageerivad. Meeldib mööbel, mis on tehtud läbi ja lõhki puidust. Selline, mida saaks kolm inimpõlve kasutada. Lauad, millel võib tantsida, magada ja süüa...ning kapp, mille riiulid sisse ei kuku...ja metall, aga mitte see ilge hõbeaerosool, mida keegi metallilaadsele asjale peale laseb, ning läikivana moeharakatele maha parseldab.

Edasi võiks suunduda toidu juurde. Päris liha palun...mitte seda keeduvorsti asja, mida pohmakaga pitsa peale panna kannatab eeldusel, et on palju ürte ligi. Päris piima, mitte sinist vett, mida linnarahvas poest ostab...kui kehvaks läheb, siis nii tõega, et võib kassigi hinge ära viia, aga kass on tark elukas ja solki ei tarbi. Päris õunu, mitte Jonagoldi, mis näeb välja nagu see, mille pärast noorpaar Adam ja Eva kommipoest välja tõsteti, kuid seest tegelikult pahatihti üldse mädanenud on. Kuidagi oma välisele vastavalt ei meki. Tomatit võtaks ka, kodumaist. Tomat on jumalikult hea vili, aga peab leppima tõsiasjaga, et talvel toidu nime produkt ei kannata. 

Lõpuks. Võtaks päris inimesi. Sisemise toimiva eetikakoodeksiga, arutlevaid, mõtlevaid, perspektiivitundega olendeid, tänu kellele on alles maailm, kuhu ma oma lapselaste kapi võin pärandada...

Kolm grammi labasust on minu peene preili malli sisse sadanud, nagu kutsumata külaline muiste. Vandunud olen ma alati. Mäletan, kui lapsepõlves sõbral külas olles üks "kurat" üle huulte lipsas. Mõistagi sain ma oma eksitusest aru, kui kõik ümberingi vait jäi. Nii vait, et isegi õhk ähvardas seisma jääda, ehk isegi mind maadligi suruda. Ma isegi punastasin vist pisut. Sõbra ema oli näost valge ja luges mulle moraali. Tema lapsed kuulsid vandumist tihti, aga neile oli keelatud midagi nii jõledat üle oma roosade huulte poetada....ja siis tulin mina. Ehehhh. Ütleme, et rohkem ma ei söandanud maakate "kõrgklassi" oma nurjatu mõttemaailmaga häirida. Veel umbes 10 aastat ei söandanud, aga see on juba teine ooper.
Nüüd, olles oma elu parimas vanuses, vähemalt nii ma arvan, olen ma hakanud siseringis ropendama. Ei, mitte nagu viimane matsiplika, aga vahest tundub mulle lihtsalt, et mul ei ole ühtegi paremat sõna. Midagi, mis väljendaks minu suurt jälestust, tülgastust, jäledustunnet, viha...ja siis tuleb kõik see, mida ma häbenen otsekohe, kui kuulen oma häält seda mõttetut sõna maailma poole teele saatmas. Jah, ma tegelikult pole labane...või ikka olen, kuidas seda maailmale selgitada?! Tegelikult ei taha enam üldse midagi maailmale selgitada. Tahangi oma läbipaistva pluusiga päikeseloojangusse kõndida oma lemmiklaulu ümisedes lollakas naeratus näol. Mulle peaaegu isegi meeldib, kui kurjad vanamutid ja moraalijüngritest emad mind vihmavarjuga väiksemaks ja kahjutumaks torgata tahaksid.

Kevad tuleb. Loodus kutsub. Vägisi paneb naeratama. Lihtsalt see hele taevatäht Päike teeb maailma nii ilusaks. Krookused õitsevad ja pungad on puhkemas. Jalutasin eile kesklinnas ühest haledast laga täis krundist mööda, mis oli paksult takjaõisi täis. Ma tean küll, et pole ühiskondlikult heakskiidetud armastada umbrohtu, aga mulle nad meeldivad. Pisut metsikud varased ärkajad...

Homme sa vaata inimesi...

Inimene. Ilus sõna. See justkui teeks sinust kellegi. Kellegi väärtusliku, kuuluva, osa millestki. Osa süsteemist, mis sind piinab, kurnab ja sandistab. Meil räägitakse vabariikidest, vabadusest, kodanike kohustustest ja õigustest...ja...ja tegelikult on see rohkem illusioon. Täiskasvanute muinasjutt. Lapsed avastavad ühel hetkel, et tuhkatriinut ei eksisteeri ja täiskasvanud, et nad jahvatatakse süsteemi hammasratase vahel pulbriks, sest tegelikult pole nad muud, kui ühik, osa statistikast. Maksumaksja. Äraaetud hobune, lihtsalt vähesed oskavad või julgevad mõelda, et neist äraaetud saavad...tegelikult enamus ei taha sedagi tunnistada, et nad mitte ei istu tribüüni ääres ja ei pane panuseid, vaid ikka ongi need igavad vahtuaetud traavlid. Ja need traavlid...mis saab sinust, kui sind enam suurele süsteemile tarvis ei ole?