Inimene. Ilus sõna. See justkui teeks sinust kellegi. Kellegi väärtusliku, kuuluva, osa millestki. Osa süsteemist, mis sind piinab, kurnab ja sandistab. Meil räägitakse vabariikidest, vabadusest, kodanike kohustustest ja õigustest...ja...ja tegelikult on see rohkem illusioon. Täiskasvanute muinasjutt. Lapsed avastavad ühel hetkel, et tuhkatriinut ei eksisteeri ja täiskasvanud, et nad jahvatatakse süsteemi hammasratase vahel pulbriks, sest tegelikult pole nad muud, kui ühik, osa statistikast. Maksumaksja. Äraaetud hobune, lihtsalt vähesed oskavad või julgevad mõelda, et neist äraaetud saavad...tegelikult enamus ei taha sedagi tunnistada, et nad mitte ei istu tribüüni ääres ja ei pane panuseid, vaid ikka ongi need igavad vahtuaetud traavlid. Ja need traavlid...mis saab sinust, kui sind enam suurele süsteemile tarvis ei ole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar