Kui ööklubi hommikul oma uksed sulgeb, viimased purjus "viis minutit veel" tüübid ukse taha saadab ja täistuled lae all läidab, vaatab vastu kõik muu, kuid mitte glamuur ja suursugune meelelahutus, mille sildi all kogu eelnevat üritust reklaamitud on. Levib okse, higi ja rummikoola läppunud seguaroom. Kõik kohad on täis klaasikilde, mokatubakat ning põrand leemendab alkoholist. Keegi naisolevus on ära kaotanud oma meigipintsli ja keegi on üritanud lauda suudelda. "Ma armastan teid kõiki" preili laialivalgunud silmalaineri ja liiga lühikese viinerkleidiga oma 10 cm taltsutamatutel kontsadel on öösse kadunud. Kas ka koju...jumal seda teab. Ei tea, kui paljusid neist ootab ees walk of shame? Samas, kui palju sama ämbrit kolistada, siis jääbki alles ainult walk, aga shame on koos eneseväärikusega ajalooks saanud, kui see üldse stardikomplekti kaasa anti.
Reaalsus on illusioonidest alati koledam...

Mälestused...
Painutan vanu sammaldunud sirelioksi. Ma otsin õnne. Lapsena sai ikka usutud, et kui leiad erilise õie, millel on rohkem, kui viis kroonlehte, siis võid esitada ühe soovi. Mida enam on kroonlehti, seda võimsam õis on. Seda erilisema soovi võid talle usaldada. Nüüd olen juba ammu täiskasvanud, kuid kaunid mälestused ja lapselik soov uskuda imedesse viib mind vahel tagasi selle ilusa, kuid naiivse maagia juurde. Kellele jumal, kellele sirelid ja jaaniöö seitset sorti lilledega.

Need ööd, kui lamad ristseliti voodis ja tunned, kuidas mitte ükski sinu rakk öörahu ei austa. See, mis sind üleval hoiab pole mitte mõni helge mälestus või magus tulevikulootus, vaid hirmud ja peksa saanud kõutsi enesetunne, mis ei kao teist külge keerates ega ka pärast 501. loendatud lammast. Mõttemaailm on julm. Ei mingit on/off nuppu. Ei ühtegi valikut, mis võimaldaks vähemalt paar tundi padjal veedetud aega 0-emotsiooniga aega veeta. Ikka keeb kõik üle äära, ärkvel või öösel ligi hiilivates pimedates unenägudes. Läbipõlemine pole teps mitte hea. Ma pole kindel, et fööniksina tuhast tõusmine on mulle võimaldatud valikute seas.
Maailm on julm ja loll.
Mõnel ööl sülitavad isegi ilusad mälestused näkku.

Meenutusi minevikust

Keskpäev. Sean sammud haiglamajja, kus formaalsuse tarvis on vaja teha kopsudest röntgen. Olen üksjagu kurjakuulutavas meeleolus, sest ühe pisikese tervisetõendi jaoks olen reisinud teise riigi otsa, kulutnud hulga aega ja raha, ning seda kõike töö nimel, kuhu eriti keegi sattuda ei soovi. Ootan oma aega vastava ukse taga. Ruum on peaaegu tühi. Nurga tagant kostub vaikset sahinat ja õde ilmub ruumi koos ratastoolis naisega. Ma heidan talle silmanurgast pilgu ja suunan selle tagasi uksele minu ees. Miski jäi mind sisemiselt närima ja ma otsustasin teda veel korra vaadata. Päriselt vaadata, mitte lasta üle oma hajevil olek, mis registreerib kõigest inimese ruumisviibimise. See, mida ma nägin, murdis midagi minu sees pooleks. Ühe hetkega. See naine oli kõhn, ta peaaegu paistis läbi. Tema sõrmed olid justkui paberiga kaetud luud-valged, haprad, pisut kuivanud olekuga. Peas oli tal lilleline rätt. Tundus, et tema juustest pole palju alles, kui üldse. Silmaalused olid aukus ja sinised. Selg küürus ja kui õde temaga rääkis, siis ma vaevu kuulsin ta poolsosinal lausutud sõnu, Minul oli tol hetkel egoistlikult halb olla. See hetk purustas korraga kogu minu pseudoprobleemidest kogunenud pahameele ja jättis alles kõleda aukartuse surma ees. Tuletas meelde silla teist otsa. Minule on homne päev minu ülejäänud elu esimene, aga temale ehk enam päike ei tõusegi ja ta peab selle teadmisega iga õhtu uinuma. Kas selle teadmisega üldse uinuda suudetakse?

99 senti Prismast leitud õnne kasvab minu kirjutuslaual halekollases plastikpotis. Inetuhallid seinad maotu tapeedivalikuga ähvardavad lämmatada. Akna taga on vaid jahe pimedus. Igasugused jamad veavad oma noateri mööda minu selga. Tõmban instinktiivselt selja pisut eemale, kuid samavõrra püüavad mind ka minu probleemid. Ma pole päris kindel, kas mul ongi enam head pääseteed. On vaid kerge lootus, et mind ahisab enam teadmatus ja kerge inimlik hoolimatus, kui et liivajooksnud eesmärgid, häbi ja viga saanud ego. Kaardipakk võib sisaldada kõike. Olen häiritud.

Ma ei tohi lasta sel ennast üle võtta. Teen asjaliku näo pähe. Harin ennast. Uputan info sisse, mida mul otseselt vaja ei ole, aga mõnes arutus vaidluses võib kasuks tulla. Mulle meeldib vaielda. Vahel isegi siis, kui minu valitud lahing on ette kaotatud. Ma ei teegi seda niivõrd võidu pärast. See on vaid hetk, pole palju väärt. Teekond lõpp-punkti on see-eest huvitav. Inimesi jälgida on huvitav. See, kuidas nad tuld võtavad, astuvad välja oma passiivsusest. 

Öö on. Inimesed on öösel avatumad. Kui soovite nende hingeelus sorida, siis on öö parim aeg. Müürid on madalamad. 

Iga kord, kui ma üritan õigekeelsussõnaraamatult midagi teada saada, siis see vaatab mind shiukese näoga, nagu mina oleksin ainukene loll, kelle maailmas sellised sõnad eksisteerivad. Lõpuks tuleb välja siiski, et ma tegelikult pole, aga erialaspetsiifilisi väljendeid seal ei pakutagi. Ehk olen ise pisut naiivne, et ma üldse seda loodan. Samas küsimine ei maksa ju midagi ja ühel korral kümnest mul veab ka. 

Hästi on siis...

Hästi on siis, kui on midagi saavutatud. Kui eesmärki pole, siis ei mõista ka rahul enam olla.
Käib pidev enese piitsutamine, et kõik rahulolu garantiiks seatud verstapostid saaksid laitmatult täidetud. Ainukene probleem on see, et selleks ajaks, kui valitud tipp on vallutatud, pole saadav tunne enam rahulolu vaid iseeneseest mõistetav lüli teekonnal jumal-teab-kuhu. Seda jumal-teab-kuhu asja pole suutud ka välja mõelda. Elu on näidanud, et tal on omad plaanid ja mina ise muudan sujuvalt sadamat, kuhu jõuda soovin. Tee on pikk ja aega mõelda üksjagu. Sadamas, kui ma sinna kord jõuan, ootab mind ees järgmine probleem. Arusaam, et küsimus polnudki sihtpunktis, vaid selles, milliseks ma kujundasin oma teekonna. Millised valikud, väärtushinnangud, teod ja mõtted mind saatsid. Homme on hea, aga täna on parem. Tänased teod loovad homse päeva.