99 senti Prismast leitud õnne kasvab minu kirjutuslaual halekollases plastikpotis. Inetuhallid seinad maotu tapeedivalikuga ähvardavad lämmatada. Akna taga on vaid jahe pimedus. Igasugused jamad veavad oma noateri mööda minu selga. Tõmban instinktiivselt selja pisut eemale, kuid samavõrra püüavad mind ka minu probleemid. Ma pole päris kindel, kas mul ongi enam head pääseteed. On vaid kerge lootus, et mind ahisab enam teadmatus ja kerge inimlik hoolimatus, kui et liivajooksnud eesmärgid, häbi ja viga saanud ego. Kaardipakk võib sisaldada kõike. Olen häiritud.

Ma ei tohi lasta sel ennast üle võtta. Teen asjaliku näo pähe. Harin ennast. Uputan info sisse, mida mul otseselt vaja ei ole, aga mõnes arutus vaidluses võib kasuks tulla. Mulle meeldib vaielda. Vahel isegi siis, kui minu valitud lahing on ette kaotatud. Ma ei teegi seda niivõrd võidu pärast. See on vaid hetk, pole palju väärt. Teekond lõpp-punkti on see-eest huvitav. Inimesi jälgida on huvitav. See, kuidas nad tuld võtavad, astuvad välja oma passiivsusest. 

Öö on. Inimesed on öösel avatumad. Kui soovite nende hingeelus sorida, siis on öö parim aeg. Müürid on madalamad.