Meenutusi minevikust

Keskpäev. Sean sammud haiglamajja, kus formaalsuse tarvis on vaja teha kopsudest röntgen. Olen üksjagu kurjakuulutavas meeleolus, sest ühe pisikese tervisetõendi jaoks olen reisinud teise riigi otsa, kulutnud hulga aega ja raha, ning seda kõike töö nimel, kuhu eriti keegi sattuda ei soovi. Ootan oma aega vastava ukse taga. Ruum on peaaegu tühi. Nurga tagant kostub vaikset sahinat ja õde ilmub ruumi koos ratastoolis naisega. Ma heidan talle silmanurgast pilgu ja suunan selle tagasi uksele minu ees. Miski jäi mind sisemiselt närima ja ma otsustasin teda veel korra vaadata. Päriselt vaadata, mitte lasta üle oma hajevil olek, mis registreerib kõigest inimese ruumisviibimise. See, mida ma nägin, murdis midagi minu sees pooleks. Ühe hetkega. See naine oli kõhn, ta peaaegu paistis läbi. Tema sõrmed olid justkui paberiga kaetud luud-valged, haprad, pisut kuivanud olekuga. Peas oli tal lilleline rätt. Tundus, et tema juustest pole palju alles, kui üldse. Silmaalused olid aukus ja sinised. Selg küürus ja kui õde temaga rääkis, siis ma vaevu kuulsin ta poolsosinal lausutud sõnu, Minul oli tol hetkel egoistlikult halb olla. See hetk purustas korraga kogu minu pseudoprobleemidest kogunenud pahameele ja jättis alles kõleda aukartuse surma ees. Tuletas meelde silla teist otsa. Minule on homne päev minu ülejäänud elu esimene, aga temale ehk enam päike ei tõusegi ja ta peab selle teadmisega iga õhtu uinuma. Kas selle teadmisega üldse uinuda suudetakse?