Need ööd, kui lamad ristseliti voodis ja tunned, kuidas mitte ükski sinu rakk öörahu ei austa. See, mis sind üleval hoiab pole mitte mõni helge mälestus või magus tulevikulootus, vaid hirmud ja peksa saanud kõutsi enesetunne, mis ei kao teist külge keerates ega ka pärast 501. loendatud lammast. Mõttemaailm on julm. Ei mingit on/off nuppu. Ei ühtegi valikut, mis võimaldaks vähemalt paar tundi padjal veedetud aega 0-emotsiooniga aega veeta. Ikka keeb kõik üle äära, ärkvel või öösel ligi hiilivates pimedates unenägudes. Läbipõlemine pole teps mitte hea. Ma pole kindel, et fööniksina tuhast tõusmine on mulle võimaldatud valikute seas.
Maailm on julm ja loll.
Mõnel ööl sülitavad isegi ilusad mälestused näkku.