Kui ööklubi hommikul oma uksed sulgeb, viimased purjus "viis minutit veel" tüübid ukse taha saadab ja täistuled lae all läidab, vaatab vastu kõik muu, kuid mitte glamuur ja suursugune meelelahutus, mille sildi all kogu eelnevat üritust reklaamitud on. Levib okse, higi ja rummikoola läppunud seguaroom. Kõik kohad on täis klaasikilde, mokatubakat ning põrand leemendab alkoholist. Keegi naisolevus on ära kaotanud oma meigipintsli ja keegi on üritanud lauda suudelda. "Ma armastan teid kõiki" preili laialivalgunud silmalaineri ja liiga lühikese viinerkleidiga oma 10 cm taltsutamatutel kontsadel on öösse kadunud. Kas ka koju...jumal seda teab. Ei tea, kui paljusid neist ootab ees walk of shame? Samas, kui palju sama ämbrit kolistada, siis jääbki alles ainult walk, aga shame on koos eneseväärikusega ajalooks saanud, kui see üldse stardikomplekti kaasa anti.
Reaalsus on illusioonidest alati koledam...