Mürkjas taevas, viimased päikesekiired enne vihma, lõhnavad pärnad. Sean ennast vaatemänguks sisse päevinäinud kirjutuslaual. Parim koht maailma jälgimiseks, parim koht pikkadeks vestlusteks ja kahtlemata parim koht kirjutamiseks- tegevuseks, mida ma kord nii armastasin, aga mille ma maailma nüristumise, kurjuse, kurbuse ja pettumuste vahel triivides maha surusin ja lõpuks hülgasin. Hülgasin ainsa asja, mis võimaldas osta ennast sisemiselt vabaks...
Esimesed vihmapiisad, nii rasked, harvad. Tundub, nagu need võiksid mööduda? Petetud lootused. Ka viimane lootusekiir päikesepaistele kaob üha tihenevas sajus. Maailm muutub pimedamaks. Kujutlen ennast randa. Kui palju tugevam oleks see emotsioon...Lihtsalt lamaks seal liival, läbimärjana, vaadates lõputuhalli taevast ja eemal sähvivaid piksenooli. Olla osa stiihiast. Mingi kibemagus olemus on sel.
Mina, mina aga istun toas. Soe, turvaline, plass. Surun selja vastu seina, kallutan pead pisut avatud akna poole ja sirutan jalad aknalauale. Äike on kohale jõudnud. Tunnen, kuidas sein minu selja vastas väriseb. Hunnik betooni ja nii ebakindel, kaduv. Miski siin elus pole kindel. Asi, mida me oma lastele ei räägi, aga pärast mille mõistmist oleme astunud suure sammu lähemale täiskasvanuks olemisele....
Täiskasvanud olemine, küsimus, mis mind vaevab. Mis see üldse õigupoolest on? Olles õppinud olema süsteemile alluv, vähese arvamuse, pisut kõvera selgroo, suurte hirmudega näilistele võludele orienteeritud kodanik? Elame magalates, oleme haiged ja õnnetud. Ja oleme täiskasvanud. Vahel mulle tundub, et täiskasvanuks saamine tähendab oma loovuse uinutamist, isekuse ja ego võidukäiku, empaatia seljatamist, võidujooksu klantspiltide ja teistele meeldivuse nimel, kuid,,,oh jumal küll, miks? Eks ta kellelegi kusagil kasulik ole, kui inimene ei mõtle. Loeb ja aru ei saa, Näeb, aga ei näe ka. Lihtsalt keeruline on hoida tasakaalu selle loll-targa inimese vahel, kes suudaks masinaid taltsutada ja uusi luua, kuid ei tahaks suuremaid süsteeme lammutada.
Mina, eks ma olen ise samasugune loll-tark. Pooliku informeeritusega, häiritud päris ja poolmuredest, ning omades vahel üleüldist soovimatust millestki midagi teada. Õnneks on info tarbimine pisut narkootilise mõjuga ja kipub sõltuvust tekitama. Tuleb lihtsalt tähele panna, et oleks ikka "väärt kraam". Tahaks ju ikka pisut teada, mida "kõik" teavad.  Õnneks on siisnkohal vastumürk olemas ja selleks on vähese väärtusega infoallikad ise, mis pimestavad oma "uudistega" sedavõrd, nagu pimedas öös rekkajuht, kellele sa "oih, ups" meetodil täistulesid näkku lased. Jah, paras. Unelev idioot olla ei tasu.
Raheterad kõlisevad vastu akent langedes. Naasen kusagile poolele teele oma eelmiste mõtete juurde. Neid on nii palju, et ma kardan unustada... Ma väiksena kogusin lõhnu ja vaateid. Istusin kartulikeldris ja ahmisin endasse seda iseloomulikku lõhna, nautisin kaasikut pärast vihma, maasikaid, kuslapuud, roose. Kaisutasin kassipoegasid ja koerakutsikaid, et mäletada nende lõhna, et tunda nende pehmust mu sõrmedes ka kauges tulevikus. Isegi bensiini valamine mootorsaagi on jätnud ilusa mälestuse. Härmas koolitee, kaardus toomingad, lõputud võililleväljad, päikesetõusud ja tillukesed ulakused palistatuna kõige eelneva vahele.
Inimese kehal on fantastiline mälu...Neid hetki saab talletada ka nüüd olles natukene suurem ja pisut vanem. Väiksem kiirus võib päästa elu või võita mälestuse.
Vihm on lakanud. Pärnad tilguvad vihmast, päike otsib oma teed pilvede vahel ning esimene kajakas liugleb üle taeva...