Suguvõsa. Asi, millest maailm üritab luua soovkujutelma, et tegemist on laiendatud emaüsaga, mis on armastav, kaitsev ja hooliv. Tegelikult on sarnasuseks rohkem see, et on kitsas ja pisut ahistav olla. Jalga lasta pole viisakas ja mingisugusel lollakal kombel oled ikka seotud ja sutsu sõltuv, ka siis, kui üldse ei tahaks.

Minule meeldib oma suguvõsast kõige rohkem nimi. See on ilus, kõlab hästi ja peeglisse vaadates on minu nägu. Muus mõttes olen ma igati rahul sellega, et oma sugulasi näen ma harva. Neist suurt midagi ei tea. Enamust nõbude lastest pole vist kunagi näinud ja neid, keda olen ma tänaval ära ei tunneks. Pole mingisugust erilist ühtsusetunnet ja keegi kassikullast armastuse näitamiseks teatrit ei tee ka. Samas vahel, päris harva, viisakalt kohvitassi taga törts juttu ajada on isegi meeldiv. Pole sellist pingutatud äraolemist. Lihtsalt kena suhtlus. Näitemänguta.

Minu teine suguvõsa on hoopist teisest puust. See on selline matside võsateater peene kadakasaksluse lisandiga. „Sugulastega tuleb hästi läbi saada“ Mul iga kord kukub süda kummikusäärde ja sealt edasi poriloiku, kui jälle hakkab see poliitkorrektne möla mööda teid või teisi minuni tüürima. Kõik on võlts, keegi ei hooli, aga enamus on nagu viielised tuupurid, kes on valmis „eeskujuliku“ eest vahet pole mida omaks võtma. Vaimsed prostituudid. Kõik uudised kantakse edasi nagu süüfilis.

Põhjusel, et hoolimine on pigem näiline ja suhtlus iseenese ego upitamine, pole mul soovi ennast nende sekka arvata. Mul pole erilist kommet kellegi elutuba, tubli naist, töökat meest, poolviielisi lapsi ja „mitte tugitooli kraapivat kassi“ kiita, ning sinna vahele pista kõige eredamaid detaile oma eraelust, et vastastikusel silitusmaratonil ka osa saada ja mujalt kuuldud magusamaid detaile edasi kanda. Selleks neid sugulasi küll tarvis pole. Tahaks rohkem hoolida otse ja ausalt neist, kes on mulle hingelähedased ja mitte midagi kuulda neist, kes minu südant ei kõneta.